P. päevikud

5 nädalat tagasi kohtasin teda mitmendat korda, enne olime juba mitu korda põgusalt kohtunud. P. oli juba oma toas, kui mina alles korterisse sisse tulin. Kohmetult seisin esikus, kuid teadsin, et mul lubatakse edasi Tema tuppa minna öömajale, traagilised sündmused olid jätnud mu ilma. Esimene öö P. hoidis distantsi, jäin teda oodates magama, aga hommikul ärgates oli aru saada, et ta oli vahepeal voodis maganud. Järgmised päevad magasime juba koos voodis. Üks suvaline päev, või nii ma alguses arvasin, tulin koolist koju ja P. ei andnud enam kätte. Et sellest veel piisavalt poleks olnud, tuppa sisenedes selgus, et voodis on märg laik. Laik ulatus läbi mitme teki ja oli lai. P. üritas varjata kõike enda peitmise ja pöörase ringi jooksmisega, aga kui ma ta kasti panin, siis ei tulnud tal midagi, järelikult oli juba tulnud. Sel ööl P. voodis ei maganud. Paar päeva oli rahulik, kuni ma läksin duši alla, P. tegi sama, ainult et tema oli dušš ja voodi oli mina. P. karvane tagumik sai punaseks tehtud, klementiine voodi kohal kooritud ja tõrjevahendeid kasutatud, aga P. ei lõpetanud füüsiliselt avalduvat psühholoogilist terrorit. Antud voodis magamisel tundus puuduvat paljutõotavus mittekuseses mõttes ja kolisin teise tuppa, eemale voodist, P.-st ja KÕIGEST. Järgmisel hommikul oli P. terve öö pissit kinni hoidnud ja üritas mu tuppa lipsata, aga ta ei teinud seda. Sellest marru läinuna hakkas P. mu endisesse voodisse sittuma. Millest P. aru ei saanud oli, et ma olin juba oma eluga edasi läinud ja ainuke, kellele ta halba tegi, oli tema ise. Siiski jätkasin voodist sita koristamise ja kuse deodoradiseerimise ja ümberlõhnastamisega, samaaegselt kasti atraktiviseerimisega. P. jätkas oma tavapärast elu kuni tuli L. ja tal hakkas viljastumisperiood, viljastumist muidugi ei toimunud. P. käitus nagu ta tahaks, et keegi ta tagumikuga midagi ette võtaks, samas L. ei saanud, T. ei tahtnud ja minu seksuaalelu oli ja on niigi mitmekesine. Järgnev nädal oli P. elus üpris ühekülgne, tavapärane lai käitumisspekter ahenes väga ahtaks. Ainult korra minetas P. oma uue meelsuse, korra tuli vana peavaenlane hambaniit tagumikule külla, mis tõestas, et P. südames viha ongi tähtsamal kohal kui armastus, hambaniidist jäi järele vaid niit. Kahjuks korrektne olles P. siiski juurdles 10 sekundit niidi tema rahuldamis kompetentsuse üle, mis siiski ei tõesta juba ennem tõestatu vastupidisust. Kiimas emased maha jättes pühkisin maa-tolmu jalge alt ja põrutasin suurlinna poole, kus juba ees ootasid M., T. ja Van.em. Van.em. oli M. Ja T. rahuldamisega päris hästi hakkama saanud, eelnevad kastratsioonid võisid ka oma ebamäärast rolli mängida. Oli tore, eriti tore oli M.-ga koos aega veeta (ja ka Van.em.-ga), kes oli palju suurem kui P., mis on millegi pärast meeldiv. Tagasi T.-s tundus nüüd kitsas, mistõttu tuli otsus asju ringi tõsta. Sellest sai haisu ninna P., kes otsis uusi skandaalseid kohti sittumiseks. Suutsin P.-d tõrjuda täpselt nii kaua, et asjad ringi tõsta, ja siis lasin ta sisse. P. mõtles juba, et saab sisse tulla, tegelikult lükkasin ta peale karvase nina ukse vahelt ilmumist kohe ukse taha tagasi, jättes ta piinlema teadmistega minu toast. Suhted jahenesid, aga külm sõda lõppes ilma kakakatastroofita ja nüüd oleme parimad sõbrad üldse ning P. võib iga kell külla tulla, ainult üks tingimus on: koogiga külla ei tulda.