5 nädalat tagasi astusin Ujula konsumisse minnes Ujula konsumi kõrvalsammaste ja peahoone vahelises käigus rämeda pasa sisse ja ilmselt polnud ma ainuke. Aga see pole ainuke asi, millest ma tahtsin kirjutada. Keskmise parmu pask on nii vänge, et isegi peale lõputuid katseid seda erinevate objektide külge hõõruda jäi midagi ikkagi külge, osa algsest (või minu teada algsest) pasast jäi ka konsumi põrandale. Pole täna veel kontrollinud, aga tossud ilmselt siiani haisevad. Nädal aega hiljem samasse konsumisse minnes ütles turva peale kassat, et nonoh, kõikide nende viinade eest vist küll ei tasunud. Hoolimata kisa tõstmisest läksime taharuumi, kus selgus, et mitte kellelgi polnud viina. Järjekordselt tuli 5 minutit oma elust veeta kainena koju minnes, kus tuli hakata valmistuma nädala pärast toimuvaks ülemaailmseks lavaprooviks V. teatrigruppi. Valisin enda tasemele vastavalt Hamleti „Näete nüüd, kui vääritu asjakese te minust teete“ monoloogi ja luuletused „Kes viib mind sängi süles“ ja „Helin“ (Juhan Liiv). Kohale jõudes selgus, et seal on 1 hästi paks tüdruk, 2 normaalset poissi, 1 normaalne tüdruk ja 1 mina. Alguses kutsuti meid kõiki sisse, seal võtsime kingad jalast, siis läksime välja ja hakati ükshaaval sisse minema. Siseinfo põhjal teadsin, et trupis on hetkel 1 poiss ja 20 tüdrukut, mistõttu võetakse kõik poisid ja mitte ühtegi tüdrukut vastu. Siseinfo oli lekkinud V.-st nagu katkisest wc-potist ja keegi polnud midagi õppinud, välja arvatud mina, kes ei salli valetamist. Võis arvata, et kahel esimesel poisil läks väga halvasti, ja kui mina sisse läksin, nägin, et mind armastatakse. Psühhopaatilise surmaeelse Juhan Liivi näitlemise järgselt polnud kellegi süda sulamata ja tugeva aplausi saatel lahkusin koridori. Samal ajal oli paks tüdruk mingisuguse tugistruktuuri endale kõhu ümber meisterdanud ja üritas saali sisse minna, mis ka kõigi meelehärmiks tal õnnestus. Kohe peale tema sisenemist oli võimatu mitte kuulda žürii halvustavat naeru. Kõlasid uuesti mürtsud ja viimane tüdruk läks sisse ja pärast välja. Siis hakkas ootamine. Ootasime. Väga paks tüdruk higistas rõveda treppkose trepi peale ja oli ilmselt ennast eelnevalt komme täis muginud, kuna kaasa polnud ta midagi võtnud. Uuesti sissemineku järel teatati, et sisse said 2 poissi ja 1 paks tüdruk. Kingade paelad ei tahtnud kuidagi sõlmedeks muutuda ja oli tunda, kuidas žürii hakkas hulluks minema. Mõni liige ei suutnud tekkinud olukorda ära kannatada ja hakkas ilmselt nutma. Mind liigutas see kõik sügavalt ja lahkusime koos teisega. Mõni päev hiljem üks žüriiliige rääkis saladuskatte all miks mind vastu ei võetud, samal ajal kui tema võitles minu vastuvõtmise eest. Minu näitlemisstiil oli liiga uuenduslik ja ei meeldind sealsetele konservatiividele. Ta on juba pikka aega võidelnud moderniseerimise eest, aga nüüd mõtleb, et on aeg truppi vahetada, kuigi ka teised Tartu grupid on vanamoelised. Ei hakand igaks juhuks mainima, et pole varem näitlemisega tegelenud, ja lahkusime mõlemad teades, et oleme tegijad. Nädala pärast algas mingi pask ühikakaga. Fekaal-R. ei lasknud enam tuppa sisse ja ma pidin 10 päeva samade riietega elama. Sellest hoolimata või tänu sellele sebisin rohkem naisi ära kui terve eelneva elu jooksul. Peale erinevaid vangerdusi tuli issi ja läksime koos Fekaal-J.-ga rääkima. Isa sai päris vihaseks ja koos tegime J.-i pihuks ja põrmuks kuni murrangulisel hetkel otsustas isa kogu võidetud viha ära kasutada, et hakata rääkima oma lemmikteemal „miks ansip kõiki ühielamuid ära pole renoveerinud“. Hetke pärast avastasid issi ja J. et tegelikult saavad nad väga hästi omavahel läbi. Niipalju siis ühikasse tagasi saamisest ja tuli pakkima minna. Nõude pesemine oli isa aristokraadinäppudele liiga alandlik ja nii tekkis pakkimise ajal hoopis lõbus vestlus tema ja inspekteeriva Fekaal-R.-i vahel. Tuli välja, et mõlemad olid kunagi samas ühikas elanud ja et vanasti oli väga tore. Aitäh issi, küsi järgmine kord uuesti miks sina kunagi aasta isaks ei saa.
No comments:
Post a Comment