Pidu-kodu-pidu stiilis elu vol2

Üleeile oli uues kodus elamise esimese kuu täitumise tähtpäev. Tänan B.-d ilusa kodu eest, eelmine nädal päris koju minnes oli pettumus, et miks mu päris kodus nii mõnus pole. Sissekolimine oli raske, kõik olid võõrad ja ainukene tuttav E. ei taha mind tunda, aga sellest pärastpoole, kõigepealt üks elav marktvainlik kirjeldus elutust keskkonnast. Toas on suur ilus voodi, ruudukujuline laud, normaalne pruunikas tool, 2 metallriiulit, 1 puuriiul, 6 erineva suurusega puukappi, valge külmkapp, roheline taim, 4 lampi, 2 laelambi vahel on kuusetuled ja selle küljes sametist linik, helesinine pehme keratool. Aken on suur ja avar. Kõik kõlab ju väga hästi, aga külmkappi uksi on vaja teibiga kinni hoida ja kõik kapid on täis linu ja saunarätikuid, rohkem kui ühel aafriklasel ühe elu jooksul vaja läheks. Autod sõidavad akna taga ja elevandid müttavad koridoris peldiku poole, aga selleks on plastiliinkõrvatropid. Konsumi silt särab läbi poolläbipaistva kardina, aga mitte läbi silmaklappide. Peldik ise on üllatavalt puhas, samas pole see üllatus, arvestades siinset geniaalset peldikusüsteemi. Nimelt on siin segapeldikud, nii et nii mehed kui naised annavad oma parima, sest kui kohe peale sind läheb kabiini vastassugupool ja näeb, et on valesse kohta tühjendutud, siis on ikka kaudses mõttes päris sitt. Kabiinides on ka midagi mida ma päris elus kunagi näinud polnud, nimelt prügikastid aukude kõrval. Ma olen üritand teada saada, mis need täpsemalt on, aga see tundub kõigile tundlik teema olevat. Täna võtsin lõpuks julguse kokku ja rääkisin esimest korda tüdrukuga kabiinides olles. Kirusin, et kraanikausiruumi on seepi juurde toodud, aga peldikusse paberit mitte (mis oli ka tõsi). Mulle oli see kõik siiski väga kahtlane, tal ei tundund probleemi olevat, millest ma järeldan, et tüdrukud räägivad kabiinides olles päris tihti, samas prügikaste eksamineerides tundub, et neil on ka millest rääkida. Nii palju siis sellest, räägime nüüd sellest. Koridoris tunduvad suht normaalsed inimesed olevat, aga ikka veel eriti kedagi ei tunne. On jäänud mulje, et mitte kellelgi pole FBd. Mul pole väga palju nõudmisi sõprade osas, aga FB puudumine pole ikka mitte kuidagi põhjendatav ja on täielik turn-off. Ainukese meessõbraga juhtusime kahjuks koos dushi alla minema, mis siiski õnneliku kokkusattumuse tõttu polnud väga laastav meie sõprusele. Samas on tal kahjuks ka elevant olemise kahtlus. Tüdruksõpru on muidugi palju rohkem, kuna mehe ja naise vahel on seksuaalne tõmme (ja tõuge aga ma alati tõmban). Üks tüdruk üritas kraanikausiruumis ära vägistada, paar päeva hiljem koridoris, aga mõlemad korrad oli võit minu. Siis on teine tüdruk, kes peseb kk ruumis ämbris pesu ja jätab asjad sinna mitmeks päevaks ligunema. Kolmandal tüdrukul on laps, esimest korda lähenesin talle köögis: "laps karjub toas", "õde on temaga", "aga kus on lapse isa?", "ta lahkus viiendal kuul", "kui sai aru, et sa rase oled", "aga nii ongi parem". Mingi nädal hiljem, peale tema tuppa sisseminemise intsidenti, ütles ta, et see on imelik, et ma tema vastu sellist huvi üles näitan ja isiklikke küsimusi esitan ja ta kardab natuke enda ja lapse pärast. Sellega ei saand nõustuda, aga ei hakanud väga tugevalt enda eest seisma, kuna juhtumisi olin ma ta hingesaladused juba teistele edasi rääkinud. Selline lobamoklus üllatas juba rääkimise ajal, aga situatsioon ei võimaldanud enam mingil määral vait jääda. Aju siiski kahetses teguviisi, mis oli üpris ebameeldiv periood.