Teine osa

Alguses oli kartulivõtmine väga põnev. Tabasin kohe ära, et kartul pole kunagi üksi- kui leiab maa alt kartuli, võib kindel olla, et läheduses on veel kartuleid. Esimesed vaod olidki rohkem kaevamist kui korjamist. Vähemalt minu jaoks. Küsisin teistelt ka, kas nad ikka kaevavad kõik kohad läbi, et mugulaid leida, aga ei saanud erilisi vastuseid. Esimesed 2 virkset olid täis varajast kartulit, järgmised 2 punast ja ülejäänud umbes 15 tavalist. Kartulikorjamismasin oli alguses liiga kõrgelt seadistatud, mistõttu virksed jäid sügavalt läbi kaevamata. Peale paari vagu asi lahenes. Veel oli probleem, et vanaisa millegi pärast iga vao poole peal hakkas virksest mööda kündma, mistõttu tuli tihti uuesti algusesse tagasi minna. Alguses oli mu tempo üpriski madal, isast üpris kaugel maas, vanaemast pigem parem. Samas mulle tundus, et mina olin ikkagi ainuke, kes korralikult kõik virksed läbi tuhnis. Isa keskendus suurtele ja kergesti korjatavatele kartulitele, et kõige rohkem saada ja äss olla, vanaema motiividest ei saanud aru. Eks mu tempo oli madal ka lihtsalt uimasusest ja mõtlemisest ja ümbruse vaatamisest. Teine päev läks suht samamoodi, kuni saabus naabripoiss, kes tahtis ka korjama hakata. Nüüd oli halvasti, kuna ma just olin uimasusest üle saanud ja tahtsin tempot tõsta, et igav poleks. Aga nüüd oleks see jätnud mulje, nagu ma üritaks naabriga konkureerida. Ja oligi 2 võimalust: kas tempo igaksjuhuks veelgi alla lasta või teha nalja ja hakata fanaatiliselt teise poisiga konkureerima, teha asi ikka päris suureks. Arvestades, et teised ilmselt ei saaks naljast aru, otsustasin esimese kasuks, lisaks ütlesin veel paar sõbralikku sõna ka. Teistest erinev huumoritunnetus on vist üldse kõige suurem üksildust tekitav faktor päris elus. Igastahes korjasime siis terve päeva, üritasin hoida pingeid nii madalal kui võimalik ja mitte rohkem rääkida, kuna see tähendab, et peab veel rohkem rääkima, aga mul polnud midagi temaga eriti rääkida ja oleks jäänud lihtsalt täpselt selline mulje. Pigem kasutasin siis eestluse töössesüvenemust alibina ja korjasin vaikselt ja aeglaselt karteleid, muidugi see tähendas, et ei tohtinud kellegagi rääkida, mis oli kahju, kuna vanaemaga oleks võinud rääkida küll. Pika peale läks igavaks, korraks oli veel eredam periood, kui kanad usse nokkima tulid, aga neid oli vähe ja nad said kiiresti kõhu täis. Lõpuks jäi 3 virkset korjamata. Vanaema lubas esimest korda lehma ringi tõsta, vaatasin siis lehmale hea koha välja, aga ketist vabastades selgus, et ta oli juba ise endale veel parema koha välja valinud.