S. mängud

S. mängud toimusid see aasta sellel nädalavahetusel. 2 päevane orienteerumisvõistlus, kus on palju külalisi ka Soomest ja Lätist, on väga populaarne. Kellele orienteerumine on uudiseks, siis lühidalt oled sa kaardiga metsas ja naudid igat hetke. Õe suutmatuse pärast õigel ajal täpsustada oma osalemisvaateid jäin registreerimisega hiljaks ja pidin jooksma meeste eliitrada, kuhu ma ei kuulu. Õde võttis Tartust peale ja oli vihane kuna ma natuke hilinesin, tegelikult ma teadsin, et see pole päris põhjus. Kasutasin psühholoogilist mõjutamist ja tegin ta õnnelikuks. Start läks hästi. Õnneliku juhuse tõttu omasin oma stardiajast pool tundi varasemat arusaamist, mistõttu ei jäändki starti hiljaks. Kohe esimese punktiga ilmnes,et polnud pool aastat orienteerunud. Teise punkti minnes hakkasin kartma, et kõik need mälestused suurest orienteerumisest võivad olla mäluimplantaadid. Siis aga hakkas elu jooks pihta, nii vähe vigu pole vist kunagi teinud. Kogu edu aga varjutas teadmine, et kuskil 10km ajal tuleb ilmselt krampidega maadlema hakata, mistõttu kõik edu tundus mõttetu. Sisimas muidugi lootsin, et äkki seekord on teisiti, kuna see mammidega maratonidel võidu panemine on ikka väga ära tüüdanud. Hoidsin meelega tempo madala, kuid see ei aidanud. 11km kandis pidi esimest korda kõndima ja 12,5 olin pikali metsas ja tapsin põdrakärpseid ajaviiteks. Nimelt kui juba tunned, et krambid tulevad, aitab natuke hästi sirge jalaga jooksmine, mistõttu näiteks maha kukkunud puud saavad suurimateks vaenlateks ja igasugune komistamine lõppeb karjumise ja nutmisega. Peale selle piinas juba alates 5km kandist ära hõõrunud jalg, oleks pidand paelad kõvemini tõmbama. Kõndisin lõpuni. Parklas selgus, et muidu igati särav õde otsustas võistluse ajaks auto tuled särama jätta ja hoolimata issi bemari pingutustest pidime ta Tartusse bussi peale viima. Tee peal moodustasid 2 idikat gossip girli vastase liidu, aga mulle ei lähe sellised asjad korda. Enne teise päeva jooksu tuli teibiga 10 ringi ümber mõlema jala villiste kohtade tõmmata ja isa soovitusel tõmbasin saapapaelad nii kõvasti kinni, et veri jäi kinni. Teatavasti kõik teevad nii, sest kohe, kui jalanõud märjaks saavad nad venivad ja siis on hea joosta. Seekord, arvestades eelmise päeva edu stardis, otsustasin kasutada teadlikult teadmatust stardi aja kohta relvana, läks nihu. Iga samm oli piin, rõve oli tunda oma verd jalgades tuksumas, raske oli võistlusele keskenduda. Mida punkt edasi, seda teadlikumaks muutus jalgade olukord ja aina rohkem ununes, miks ma metsas olen. 3km kandis hakkasid krambid tulema, samas tundus see mõttetu probleem võrreldes jalgadega. Täpsustuseks siis, et orienteerumisjalanõude kinni sidumine võtab mingi 10 minutit, keskmiselt teadmisi sõlmedest ja natuke teipi. Seetõttu ei saa lihtsalt lõdvemaks lasta, pealegi vette jõudes venib kogu värk niikuinii. Vette jõudis mingi tund aega peale starti, selleks hetkeks ei olnud aga moraalist enam midagi alles, samuti magneesiumivarudest jalgades. Kõndimine oli seekord väga pikk ja eilsed mälestused väga erksad. Otsustasin katkestada, mis oli väga raske otsus, aga ilm oli ilus ja Inna kontserdiks on vaja terve olla.